aeg lahkuda

  Kojutulek on käega katsuda. Sai kardetud, et meie "to do listist" jäävad mõned asjad tegemata aga veel viimastel nädalatel ja päevadel õnnestus kõik ära teha ja sai nähtud asju mida paljudel inimestel ei õnnestu ka hea tahtmise juures näha.

Sai organiseeritud paadi sõit kaw jõel.  See on soine ala kus inimtegevus praktiliselt puudub. Väljaarvatud 100 elanikuga Kaw küla kuhu saab ainult paadiga sõites. Käisime ka tiiru küla peal, väga tühi oli see küla kuidagi. Siin seal jooksid ja jõllitasid meid määrdunud riietes lapsed. Mõningad elanikud magasid kusagil räntsakil katkiste koloniaal stiilis majade vilus ja see oli ka kõik. Üks kirev madu roomas mööda tänavat jätes liiva sisse jälje. Kell oli kusagil 5 õhtul päike oli madalal ja lageda soo silma piiril, muna kujulised mäed tekitasid kuidagi maagilise ja haruldase vaatepildi. Kuna üldjuhul lagedat Guajaanas väga ei näe, sest enamus kohad on kõrge metsa müüriga kaetud.
Tagasi jõel asusime teele väikse kõrgetel jalgadel asuva soo hüti poole. Paat liikus väga kiirelt, nägime palju veidraid pika jalgseid soo linde meie ees lendamas ja siin seal kapipaarasid kaldal heina söömas. Kilomeetrid muutkui kadusid ja päike loojus muutes taeva järjest maagilisemaks. Kui kohale jõudsime oli päike juba loojunud ja veidrad soo hääled alanud. Hütt oli väga vana ja lagunenud tuli vaadata kuhu astuda, et mitte läbi põranda lennata. Valati välja klassikaline rumm Guajaavimahla punchina. Ja aeti juttu. Räägiti niisama maast ja ilmast ja kes kust pärit on. Rumm oli kange ja hakkas kiirelt pähe ja üsna pea kukkusime läbi mäda käsipuu, kuid saime õigelajal tasakaalu tagasi.
Onni lambid meelitasid ligi mardikaid, mida saabus nii palju, et terve laud, põrand oli paksult kaetud nendest. Veidi aja pärast otsutati kaimaneid püüdma minna. Jões on neid palju, kui pealamp põlema panna reedavad nende punakad silmad nende asukoha. Sõitsime paadiga kaimani juurde, et lähemalt vaadelda. Suuremaid loomulikuid paati sikutama ei hakanud aga poegi see vastu küll. Olime juba paljusid näinud ja katsunud. Kaimani liike on mitmeid. Punane kaiman kes elab peamiselt metsas, hall kaiman, prill kaiman ( mida nägime kõige tihemini) ja mighty must kaiman kes on võib kuni 6m pikkuseks kasvada. Osad suuremad kaimanid olid kogenenumad ja ei lasknud kaua lähedal ennast jälgida. Nad põgenesid lüües hiiglasliku sabaga sellise plärtsu, et kõik paadis märjaks said.
Kindlasti asi mis jääb eluksajaks meelde, sest kunas veel õnnestub nii lähedalt neid eelajaloolisi loomi observeerida.

Vaatlemisest veel nii palju, et päeval millal pidin järjekordsed jaapanlasi metsa viima läks must kass üle tee. Musti kasse on palju eluajal üle tee läinud kuid sellist musta kassi kes on suur nagu vasikas ja kõht rippumas peaaegu mööda maad ja kelle käpad on kui supitaldriku suurused ei näe igapäev. See must hiiglane oli jaaguar. Kesk ja lõuna-ameerika džunglite kuningas kes ei tundnud meie ees mingit hirmu vaid vaikselt  meie poole vaadates edasi loivas. Tol päeval midagi halvasti ei läinud, ju siis need mustad hiigased ei kuulu nõia koduloomade hulka.

pilt google

Ka mina olen suur pidevalt üle 80kg. Trennid on jäänud sinna paika juba kuid tagasi kuna siine kuumus ja sellised pingutused ei ole eriti meeldivad ja pealegi tuleb siis korralikult toituda, et trennidest kasu oleks ja sellist tahtmist mul siin pole, otsutasin siinset elu nautida seniks kui seda on ja kõhul heaga kasvada lasta. Poes küll üks valge turvamees kes kutsus mind enda juurde jätes mulje nagu oleksin miskit piista pannud kuid tema soov oli hoopis mult teada saada kuidas selliseid rinna lihaseid saada siis kliendid kardavad rohkem. Selle peale  muigasin lihtsalt, et tuleb süüa palju muna ja putru. Seda teada saades oli tal ees nägu nagu oleks ta ei tea mis maailma saladuse teada saanud ja näitas kohaliku kombel OK pöialt.

Kord Bernardi pool, basseinis ligunedes ühinesid meiega kohalikud keskooli tüdrukud kes olid tulnud eri Guajaana kaugetest nurkadest kuhu peale paadi või lennukiga ei pääsegi. Nad elavad Bernardi juures üürnikena. Kujutan ette kuidas nende kodu külades hüttides elavad ilma elektrita ja nüüd suur-linna mugavusi naudivad.

Kord kui Bernard poe kottidega kuhugile minema hakkas küsisin "kuhu poodi minek" vastas ta nagu ikka hambamehe kombel, et Rourasse (küla mis on esimene meie kodust linna poole sõites ja viimane suurem tsivilisatsiooni tunnusmärk enne mägitee ette võtmist.)Bennu vastas:" Seal olevat üks tükeldatud Haitilane külmkapist leitud. Lähen vaatan äkki saab ka mõne tüki omale". Karm nali, aga asjal tõepõhi all kohaliku ajalehe väitel juba pool aastat tagasi kadunud mees leiti nüüd ühe 22 aastase kodust külmkapist. Fredericult asja uurides läks asi veel õudsamaks. Mõrvar olevat meie naaberi saekaatri omaniku lapse-laps. Just äsja paar kuud tagasi istusime selle toreda härraga ühise lauataga ja tähistasime Fredericu ja Florence ühist sünnipäeva. Küll on kahju, siin Guajaanas kõik tunnevad kõiki ja see kindlasti raske löök lähedastele.

Helgemalt jätkades käisime veel korra Kourous päevasemal ajal kosmose rakett Ariane 5 kosmosesse läkitamist vaatamas. Start oli ootamatu, seekord ei loetud sekundeid. Ja avapauk jäi kaadrile saamata. Aga üks kihvtimaid asju on selle poolest ikkagi järel matakad mis jõuab meieni minuteid hiljem, vat see on sünge kõmin. Sateliit mida rakett kosmosesse vedas kuulus austraalia ja okeaania telekommunikatsioonile.

Sai veel käidud äsja Kourou lähedal olevatel saartel. Mida kutsutakse "ilet de Salut" koosneb kolmest saarest. Ile Royal, Ile St Joseph ja Ilet Diable, veel kututakse neid saari Kuradi saarteks. Salut saarteks kutsuti neid algselt kui esmased prantslased kanda kinnitasid Guajaanas ja Indiaanlased ja troopilised haigused neid tagakiusasid ja enamku, ainult väikse protsendi ellu jättis põgenesid Prantlased neile saartele kus ei olnud haigusi ega indiaanlasi. Hiljem kasutas Prantsuse valitsus neid saari eriti jõhkrate kurjategijate ja poliitvangide kinni pidamiseks. Saarel on säilinud vanad vangikongid ja hooned kus vangid elasid ja surid.  Kõige jubedamad on Ile de St Josephil olevad vaikuse üksik kongid kus on pilkane pimedus ja puust puu laud millel vang magas. kong oli pisike kus saab teha piku pidi vaid 4 väikest sammu. Seal kongis veetsid aega retsid kes olid hakkama saanud millegi jubedaga näiteks mõrva  või põgenemis katsega. Enamasti inimesed karistust üle ei elanud ja kui elasitki olid nad kaotanud mõistuse, sest reegli rikkumine näiteks hääle tegemine võis kohe lisada ühe aasta lisa aega.Nüüdseks on saared totaalselt muutunud turistide atraktsiooniks kus saab nautida sinist ookeani, palme, ahvikesi, ajalugu ja ilusaid vaateid teistele saartele.
Veetsime ühe öö saarel, nautisime saare kõiki võlusid aga ma usun, et pildid räägivad enda eest.

kaputšiin

Aarad

ilet Diable

tagasisõit katamaraanil

Koju tulek ongi kohe, kohe käes. Järjekordselt kõik need Guajaana võlud mis olid nii nostalgilised ja toredad on nüüd lõppemas. Jälle kord on see koht armsaks saanud meile mõlemale ei tahakski nagu koju minna kuid tuleb elus edasi minna. Kas ma kunagi tulen siia tagasi? Seda näitab ainult aeg.

Urmet