Oleme Prantsuse Guajaanas ja täitsa elus!

Oleme siin Prantsuse Guajaanas nüüdseks olnud pisut üle kolme nädala. Viis nädalat tagasi me kumbki veel ei teadnud ega osanudki mõelda et me nüüd Prantsuse Guajaanas oleme. Kohe kui pakkumise saime siia tulla, me ei kahelnudki kordagi et kas me ikka tahame minna. Pigem mulle tundus alguses keeruline panna elu eestis niisama lihtsalt ja nii kiirelt (kahe nädalaga) pausile. Kuid ma sain hakkama! Ja siin me nüüd oleme.

Cayenne'i palmide väljak

Kõige pealt lendasime Pariisi kus pidime ikka kohaliku kuulsa turismi atraktsiooni ka kindlasti ära nägema. Ehk jalutasime google mapsi abil Eiffeli torni poole. (Ennem läksime ikka bussiga kuhugile kesklinna, lennujaamast oleks me sinna hommikuni kõndinud :D ) Jalutusteekonnal pani meid juba imestama see kui tihedalt ja lähestiku autod pargitud olid ehk ma ei kujuta ette kuidas keegi sealt üldse välja parkida saab ilma autoid mõlkimata. Aa, ja pean nentima ka seda et Pariis jättis juba oma arhitektuuri poolest ainuüksi väga romantilise mulje.

Eestis plaanisime küll lennujaamas magada aga Pariisis kohal olles taipasime et see ei oleks kõige mõistlikum mõte. Seega küsisime abi meie väga abivalmilt ja sõbralikult taksojuhilt, kes välimuselt meenutas küll araabia naftamagnaadi poega. :D Juuksed geelitatud, ülikonnas ja uhke kell käel. Roolis olles googeldas ta lennujaama lähistel asuvaid hosteleid ja hakkas neid meie jaoks läbi helistama. 

Lendu tõustes tabas Urmetit ehmatus kuna istmel olev ekraan näitas üldse et me läheme Karibiibi meres asuvale saarele. Ma aga teadsin et me ei saa valel lennul olla kuna elu pole nagu Home Alone 2. Urmet praktiseeris siis oma prantsuse keele oskust ja uuris stjuardessilt, et mis värk on. Selgus, et teeme lihtsalt vahepeatuse Martinique saarel ja et meie 9 tunnine lend venib 12 tunni pikkuseks. 

Cayenne'i lennujaamast välja astudes tabas meid kuumapahvakas. Meile vastu tulnud Florence mainis et tema jaoks on see ilm hetkel natukene jahe. :D Väljas oli pime ehk teel koju ma ei näinud midagi aga kuulda oli ritsikate ja konnade ja öölindude häälitsusi segamini ja vahetpidamata. Koju kohale jõudes oli kell kohaliku ajajärgi üheksa (seega eestis oli kell kolm öösel, ajavahe on 6 tundi) ja kohe kui pea patja puutus vajusime ka õndsasse unne.

Selle kolme nädala jooksul mis me oleme siin olnud pole me saanud ikka selgeks kuidas hääldada meie vastas majas elavate inimeste nimesid. Samas oleme see eest pidanud igapäevaselt seal elava musta mehe pepu pragu vaatama, ju siis ei tule tal püksid lihtsalt kõrgemale. 

Meie majas elab ka üks ära hellitatud kassike, kelle nimi on Pomponette. Me kutsusme teda lihtsalt Pompoks. Ta on vist koguaeg eestlastega elanud kuna ta mõistab väga hästi mis tähendab sõna EI, mida ma ka talle alatihti pean ütlema et ta laule ei roniks. Hellitatud on ta seetõttu et me anname talle piima, tuunikala ja kana aga tema krimpsutab nende peale ainult nina ja läheb püüab omale mõned rohutirtsud et neid siis süüa.

Pomponette

Käisime Urmetiga meie siinviibimise alguses ka Zoo de Guyanas (prantsus k. Guajaana loomaaias) kus olid ainult siin Guajaanas elavad loomad. Kuid tegelikult on terve mets nagu loomaaed, kuna oleme näinud vabas looduses korduvalt ahve, kuulnud tuukaneid, näinud papagoisi, madusi, sisalike, koolibrisi ja veel mingeid imelike ja samas ürgseid loomi kelle nimesidki ei oska öelda. Mingi aeg oli pidevalt kuulda öösiti krabistamist, prügikastis sobramist ja Pomponette sisistamist ning hommikul oli prügikast laiali ja laual olevad puuviljad ära nätsutatud. Kuid üks õhtu saime oma paharetile jälile kes tuli meie verandale liiga vara ja meid märgates jäi nõutult paigale vahtima. Siis kui Urmet juba püsti oli ja tema poole liikuma hakkas võttis alles opossum jalad kõhu alt välja ja hakkas "kiiresti" metsa poole minema. Paar päeva hiljem nägime ka keset teed allaaetud opossumit kelle kallal raisakotkad juba maiustasid.

Raisakotkas opossmi kallal

Olen täheldanud selle aja jooksul et siin on palju tänavakoeri kes on silmnähtavalt nälginud. Randades liiguvad tänavakoerad karjades ja toituvad sellest mida leiavad, kaasaarvatud niigi väljasuremis ohus olevate kilpkonnade munadest. Üks hommik Lodges nägime et meie juurde on tee leidnud üks väga armetu ja nälginud ilmega koer. Koeral söödeti koheselt kõht täis mille sisu ta hiljem meie autosse välja oksendas kui me teda loomade varjupaika viisime (siin on niigi kaks koera Lodges ja kolmandat ei oleks saanud lubada).

Käisime Urmetiga kinos Mowglit (originaal nimi The Jungle Book) vaatamas. Naljakas oli meie jaoks see et kõik filmid hakkasid samal ajal, näiteks kell 14 hakkas kõikides saalides erinev film ja siis peale seda oli kino kella viieni kinni alles mil hakkasid uued seanssid. Kui film hakkas kell 14 siis saali pääses juba 13:30 kuid saali ekraanil ei toimunud kella kaheni  midagi. Alles kell 14 hakkas ekraan tööle ja alustas reklaamide näitamist järgmised 20 minutit. Nagu prantsusmaal ikka kombeks siis loeti filmile prantsuse keeles peale aga minu prantsusekeel viisakus väljenditest veel kaugemale ei ulatu aga õnneks oli mul Urmet kes mulle vahepeal tõlkis.

Laisiku mäel

Vabadel hetkedel olen hamakkis kiikudes inglise keelset "Papillion"i lugenud. Kuid siinsetelt kodu riiulitelt võib ka eestlaste poolt jäetud eesti keelseid ja eesti autorite raamatuid leida. Urmet ütles et varasemalt oli siin kordades rohkem raamatuid, kui uurisime et kuhu need kadunud olid siis selgus et termiidid oli need raamatud lihtsalt ära söönud. Kahe nädalaga sõid termiidid mu vanaisa kaasa antud raamatusse ka omad käigud sisse enne kui ma neile jälile jõudsin ja mürki panin.

Termiitide poolt kaunistatud Papillioni raamat

Järgmise korrani!

Hanne-Liisa