Džungli jutud

3 aastat on möödas kui ma viimati Guajaanas olin. Kirjutasin kirju kuskil pool aastat seni kuni kultuurišokist üle sain, ja lap-top otsad andis. Sealt edasi eredamate mälestustena, mäletan kuidas meie lodgesse tuli üks töötaja, Fransisco nimeks.  Ta oli kuskil keskeas brasiilane kel null kooliharidust, kes oli seitsme aastasest saadik metsas rasket tööd teinud, väga karastunud, välimuselt lühike, lihastes ja salakavala näoilmega, indiaani ja musta segu (latiino). Rääkis portugali ja väga halba prantsuse keelt. Ta oli siin riigis paberiteta ehk illegaalne, temasugused tulevadki parematele jahimaadele, kas paadiga üle mere või mitmeid kuid metsas hiilides.
 Üldjuhul saime algul hästi läbi. Õpetasin talle maakaarti ja kuidas maitseb Viru-valge. Viimase peale krimpsutas ta algul nägu kuid nõudis juurde.  Käisime koos jahil, õpetas mulle metsas nägema kaimani radu, näitas puid mille  all pärdikuid varitseda ja palju muud. Ühel ööl kutsus ta mind jahile kaasa ja peagi taipasin, et mind kasutatakse jaaguari söödana. Ta käskis mul paigal seista ja hiilis ise 30meeteri kaugusele džungli sügavusse ning siis näitas taskulambiga mu poole, relv minu poole sihitud ja käskis mul vaikselt tema poole liikuda ise valgust kasutamata. Samal ajal oli Fransico valmis mu poole tuld avama, kui peaks mu selja taga jaaguari hiilimas nägema. Hoidsin tol ajal selle loo enda teada, kuid lodgest saadeti ta hiljem siiski minema. Kuna pole just kõige mõistlikum hakkata joomahoos turistide silme all ahvikesi puu ostast alla laskma.

Tagasi Guajaanas olles hõivas minu meeli suur nostalgia tunne, kõik tuli uuesti meelde need vaated, inimesed, maitsed, lõhnad ja hääled metsast.
Kaw mäe otsas, kus me elame, pole nii jubedalt lõõskav kui all Cayennis ja savannis kus on väga jube kuumus ja paks õhk. Savannis oleme käinud kordades tööasjus.  Seda kohta iseloomustab kuumus, madalamad puud, kõrgem hein, rohkelt palme, mangroovid ning sääsed! Seal savannis elab üks suur Haiti pere. Hannega kutsume neid naljatades uga-bugadeks. Sinna saabudes alati lösutab terve pere(neid on seal vähemalt 20)oma lobutiku verandal, pilkugi meilt võtmata kasvõi tunde. Nagu "National Geographikus". Kui eksisteeriks selline asi nagu "laisklemismeistrivõitlused" siis oleksid nemad kindlasti tšempionid. Ükskord küsisin ühelt sealselt härralt, et kas ta ka mujal töö teeb, vastas ta koheselt "mkmm pole võimalik, tal on siingi jube palju tööd," ise lösutas samal ajal ja sügas oma paksu musta kõhtu, lisaks millele järgnes veel suur ohe ja kommentaar, et ta praegugi tööst jube väsinud.

haitilased 2012

Samuti elavad sealses savannis pisut eemal kohalikud indiaanlased, kuid nendega nalja ei saa. Nad on pisut tõsisemad ja kordades töökamad kui mustanahalised Haitilased. Jääb vaid imestada kuidas nii lühikest kasvu mehed ja naised suudavad raskete koormatega läbi džungli ragistada. Eriti arvestades seda et sealne temperatuur ajab juba niisama istudes higistama. Lisaks veel sääsed, keda on seal samuti kordades rohkem kui meil Kaw mäe otsas. Need vereimejad tegid savannis käimise ikka päris piinarikkaks ja ajasid õhtuti korralikult sügelema.
Mingi nädal jälgisime tõusude ja mõõnade kalendrit et end korralike lainete ajaks randa ajastada. Kord olimegi ühe tõusu ajal satunud randa, hullasime lainetes mõndaaega kuid siis panin tähele et taamal rannale on kogunenud hulk inimesi. Enamik inimesi olid gendarmerie (politsei) riietes. Eeldasin kohe et inimesed võisid olla kogunenud merikilpkonna ümber kes on rannale munema tulnud. Lähemale jõudes nägime kuidas politsei härrad üksteise järel nahkkilpkonnaga selfisi tegid. Kohal oli ka kilpkonnade kaitse organisatsiooni mehike, kes samuti peale politsei jälgis et loom rahulikult saaks munetud ja kes rääkis kohale tulnud inimestele sellest kilpkonnast. Nahkkilpkonnad ja ka tegelikult kõik merikilpkonnad on märgitud punasesse raamatusse. Kahjuks on nende arvukus langenud peamiselt tänu inimtegevusele. Kui varem võis kilpkonna mune osta 1 euroga siis nüüd on nende müük keelustatud.

Siinnsed kassid püüavad hiirte asemel nahkhiiri ja madusi. Päris mitmel hommikul on meid Pomponette tervitanud kräunudes enda kõrval lebamas uhke saak. Kuid ei Pomponette ega meie neid madusi söö, meie sööme hommikuti ikka mune ja kaerahelbe putru mida keedame kõrgpastöriseeritud piimaga mis säilib ilma külma panemata aasta aega. Palju sööme kana, kuna seda on kohalikes poodides kõige rohkem. Sealiha peaaegu et polegi, veiseliha pihve ja hakkliha on see eest küll. Kõikki piimatooted on ka suhteliselt null, ei mingit kohupiima, kodujuustu või hapukoort. Jogurt on ainuke mis on, aga neid ei müüda suurtes kartongides nagu eestis. Neid on massiliselt väikestes topsides. Ja mõned veits suuremad pudelid on ka. Väga ulmeline on siin see et kaks pakendatud tomatit maksab 2,30 ja kilohind on 7,50! Kuna Hanne armastab hullult tomateid siis otsustasime ise  oma tomatit kasvatama hakkata. Kohalikus mullas, kui seda mullaks nimetada saab, ei ole võimalik kasvatada kuna see on oma viljakuselt üks maailma vaesemaid koosnedes punasest kiviklibust ja kollasest savist. Õnneks on ülemusel Fredericul ostetud hunnik musta mulda. Täitsime sellega potid ja pistsime sinised seemned mulda. Paar päeva hiljem pistsidki juba paarkümmend pisikest tomatitaime hakatist pead mullast päikese poole.
 Eesti mõistes tavaline krõpsupakk maksab siin viis eurot ehk krõpsu me ei söö. Tervislik toit ja värkse õhk on meid pannud tervislikult mõtlema ja elama, käime künklikel teedel jooksmas ja Eestist kaasa võetud gümnastika rõngastel lõuatõmbeid tegemas. Head tulemused on juba märgata. Olen märganud juba Hannelgi biitsepsi laatset asja välja paistmas kui ta midagi tõstab.

Vahete vahel teevad Ruth (hääldad nagu Rudš) ja ta mees Didier (hääldad nagu Diži) Brasiilia või Guajaana päraseid toite ja toovad meilegi. Mune saab siin ohtralt süüa, kanad on omast käest. Munad kogutakse peamaja kööki kust võib võtta nii palju kui süüa jaksad. Kuid tihtipeale sealt köögist võetud munad on seismisest halvaks läinud, tahab maja pidajanna ikkagi, et me sealt pealmised enne ära sööks mis on vanemad. Kuid salaja käin ikka kanalast sooje värskeid väljalaskeid näppamas. Kes neid mädamunasi ikka süüa suudab.
Ühel päeval majapidajanna Ruth rääkis mulle kuidas 2km eemal asuvas Camp Caimanis oli jaaguar ära söönud vähemalt viis koera. Selline lugu tundus mulle üpris tavaline, eelmisel korralgi siin olles pidevalt koerad kadusid, piuksatades. Kuid järgmine päev käis lodges kohalikust saekaatrist üks vanahärra kes rääkis et sööjaks oli hoopis puuma, kes oli lukustatud ruumist ainult kaks koera minema viinud. Lisas veel et me oleksime ettevaatlikud kuna puuma on palju-palju ohtlikum kui jaaguar. Kuid lõpuks rääkis Frederic Camp Caimani omanikega ja lugu oli senistest palju jahvatavam. Unejutt see just ei ole. Nimelt öösel kui Camp Caimani omanikud magasid oma kambris oli puuma murdnud neile tuppa, võttnud toast koera lõugade vahele ja pugenud urisedes omanike voodi alla. Omanikud ärkasid kisa peale ülesse ja olid harjavarrega üritanud sundida puumat koera lahti laskma. Mille peale puuma hüppas siis toanurka kus ta madistas inimestega veel väheke ja järgmisel hetkel hüppas ta juba metsa poole, koer ikka hambus.

puuma (google)

Potensiaalsed ohud varitsevad ka linnas. Kohalike võluvad haruldased valged, eriti blondid neiud. Ajal mil pikemalt Fredericuga linnas asju ajasin, jalutas Hanne mööda kohalike teid. Kuid mitte pikalt. Kui Hanne oli Bernardi tee otsast paarkümmend meetrit jalutanud võtsid juba tüüpilised kohalikud tuunitud, antitiibade, madaldustega, spoilerite ja koopalaienditega väikesed Seatid ja Peogeotid hood maha ja hakkasid tuututama ja hõikama midagi üksi jalutavale haruldasele valgelenahalisele tüdrukule. Kuniks üks päris seisma jäi, pööras Hanne koheselt otsa ümber ning tagasi Bernardi hoovi põgenes. Rohkem Hanne pole tahtnud üksi jalutada. Tihtipeale kui Hannega linna peal oleme on tunda mustade pilke kui need oma punnis silmadega  jõllitavad ning vahel ka pilte teevad, mis on väga harjumatu ja ebamugav. Kuid see on köömes kõige muu kõrval, mida pakub meile siin erakordne loodus, kirjud inimesed ja non-stop soe ilm. Nagu ka meie igalpool maailmas reisinud ülemus ütles peale seda kui ta oli oma reisilt Vietnamist saabunud et ükskõik kus ta ka oleks siis see koht on paradiis.

Urmet