Oi kui pikalt me pole midagi siia kirjutanud, suur põhjus sellele on see et meie läpakas andis otsad. Just nii lihtsalt. Vaatasime filmi, läpa lülitas end välja ja käima ta ei läinudki. Ja parandusse kuhugile siia me viia ei tahtnud kuna mu telefon oli ekraani vahetuses kolm kuud, siis ma ei kujuta ettegi kaua läpakas paranduses oleks olnud. Meie ülemus Frederic ütleb selle kohta lihtsalt et "but it's French Guiana" ehk see on väga normaalne et kõik nii kaua aega võtab. Inimesed ka tänaval ei kõnni vaid loivavad rahulikult, poes müüatel pole ka kuhugile kiire ja liigutavad end teo sammul ja liiklusest ei tasu rääkidagi. See normaalne kui 90 alas iga teine auto 60 sõidab või kui auto aeglustab ja näitab kilomeeter enne ära keeramist juba suunatuld. Siin näeb liiklemas väga palju uusi autosi ja väga vähe vanu. Valdav enamus autosi on ka prantsuse autod, mis on loogiline. Aga huvitav ja imelik on see et pea igateine auto on kusagilt mõlkis. Samas kui mõelda kuidas nad liiklevad ja kui kitsad on Cayenne tänavad siis on ka see loogiline. Kuna auto romulaid siin pole siis katki läinud või lihtsalt vana auto jäetakse tee äärde. Kus vargad teevad veel oma töö ja viivad näiteks rehvid minema. Aga muidu keegi neid autosid teeäärtest minema ei vea ja nii nad seal roostetavad ja elavad oma elu.

Ega siinnses kliimas tegelikult mõtet rapsida pole. Kuna ei jõua nii palju vett juua kui välja higistab ja keha lihtsalt kuumeneb üle ja vee puudusest hakkab pea ikka korralikult valutama. Been there done that. Nüüd vaikselt hakkab kuivaperiood, mis tähendab et vihma pea ei sajagi ja päike kütab koguaeg. Juba niisama vegeteerides tekib keskpäeval higimull otsa ette. Selle palavuse pärast on ka paljud poed keset päeva neli tundi suletud (kuigi poodides on konditsioneer ja sinna see palavus ei jõua) riide,-tehnika,-ehete jms poed ja ka paljud toidupoed(aga mitte hiinakad, hiinlased ei puhka kunagi :D).

Ühel reedel Urmet nägi oma kõikvõimsas Facebookis plakatit mis teatas et just täna õhtul paari tunnipärast hakkab Cayenne palmideväljakul street workout competition + free style dance. No loomulikult pidime me seal kohal olema. Kohapeal oli kõik nagu filmis. Rahvas oli ringi ratast ja keskel oli tantsuplats ja turnikaid meenutav kogum (all on pilt). Kõige pealt nägime laste free style tantsu võistlust, võistlusel oli kümme last ja finaali jõudis neist (üllatus-üllatus) ainuke valge(!) tüdruk ja üks must poiss kes tantsis palju paremini kui valge pliks. Ehk ka pisike must poiss võitis tantsides nagu robot. Samal ajal elas kogu ümbritsev rahvas kaasa ja paljud ka neist tegid ise tantsuliigutusi ja olid ise seejuures väga vabad ja tsillid. Järgmisena hakkas põhi üritus ehk street workout competition pihta. Urmeti sõber Samir osales ka. Ta esimesest voorust edasi ei saanud, aga ta on sellega ainult pool aastat tegelenud, niiet tulevikus on tal lootust. :D Lihastes noored pärdikuid meenutavad guajaana mustad ja brasiilia mulatid, keerlesid ja pöörlesid ja tõmbasid end kangidel nagu neile ei kehtiks gravitatsiooni seadused, tõmmades ennast sõna otses mõttes muusika rütmis ülesse samal ajal ise end sõlme keerates. Või tehes nagu astuks mööda nähtamatut redelit ülesse. Vahepauside ajal tantsisid omalõbuks kohtunikud hip-hopi ja andsid järje uutele tantsijatele. Nö "booty sheikeritele" (tagumiku võdistajatele) sealjuures oli imekspandav kuidas Guajaanas suured vähemalt 150kg naisterahvad endi kehades end nii mugavalt tunnevad. Ja oma keha "kumerusi" hea meelega näitavad. Nende tantsimine meenutas küll rohkem marutaudis ninasarvikuid. Kuid kuna nad ise endeid nii mugavalt ja enesekindlalt tundsid, siis üllatavalt kombel ei riivanudki see nii teravalt silma ega tekitanud kohatut tunnet.  Kui võistlused lõppesid hakkasid kõik koos tähistama, nad tantsisid ja olid kõik õnnelikud. Tehti gettolikke handshake, õnnitleti ja loobiti võitjad kätel. Meie aga võtsime autoputkast näljapeletuseks ühe sandwitchi ja proovimiseks huvitava rohelise liaanivilja joogi, mis maitses nagu muru.

Paari päeva pärast plaanisime minna randa ja kutsusime Samiri kaasa, kes ütles et tema sööb meie kulul aga meie olime tema kahjuks ainult õlut kaasa võtnud aga kuna tema on sportlane siis ta seda juua ei soovinud. Enne randa suundumist tegime ka ühe vahepeatuse Cayenne haiglas. Samir kutsus meid kaasa vaatama tema onu, kellele oli ehitusel sein jala peale kukkunud. Haigla koridoridel polnud seinu ja linnud jalutasid rahulikult mööda põrandat. Palatisse jõudes Samir läks kohe oma ema kallistama ja musitama. Seejärel oli meie kord lasta Samiri emal meid endeid musitada. Urmet 2013 aastal puutus kokku töö asjus Samiri perega. Küsiti kuidas läheb ja oldi rõõmsad ja isegi katkise jalaga onu oli väga lõbusas meeleolus nagu polekski temaga just hommikul õnnetus juhtunud. Pärast väikest haiglas käiku suundusimegi randa. Otsisime mõnusa koha kuhu hamakk panna ja ilma nautima hakata. Samir oli kaasa võtnud minikõlari ja lasi sealt valjult tänapäeva noorte popp muusikat. Urmet ja Samir hakkasid siis näitama mida nad suudavad ja ma mängisin neile fotograafi. All pool on mõned pildid meie tsillist pärastlõunast.

Võtsime, ette päevase reisi "Ile de mer'ile"(tõlkes: mere saarele) veel kutsuti seda ahvide saareks. Kuna metsaga kaetud pisikesel saarel elavad ainult väikesed inimestega harjunud pärdikud. Saarele viis väike paat. Sõit kestis kusagil 40minutit. Saarele jõudes oli juba eemalt näha kuidas ahvid kareldes inimeste poole jooksid. Peale esimest kontakti pärdikutega asusime ümber saare kõndima. Tee rada viis üsna kõrgele, kust kohati avanes kaunis vaade ookeanile ja  teistele väikestele saartele mis turritasid veest välja nagu väikesed küürud. Kohati kõndisid vastu teised turistid, olenevalt kes mis pidi ümber saare kõndima hakkas. Kui pärdikud olid haisu ninna saanud, et meil on kotis mitu kobarat banaane siis ründas meid korraga lugematul hulgal ahve. Kõik nad haarasid oma pisikeste kätega mis sarnanesid imiku omadega ja ronisid meie peal, et julmalt omale banaane rebida. (muideks ahvid koorivad banaane enne söömist). Saarel oli ka pisike rand kus sai puhata, kuid pärdikutest ei saanud sealgi puhkust, kuna nad pidasid seal massiliselt valvet, ega miskit söödavat kellegil ei pudise. Vahel kui midagi anda polnud, tuldi lausa õlale või pähe kükitama, et endast märku anda "me ju ootame!". Saarel muud peale pärdikute toitmise ja looduse nautiise teha  polnudki. Kuid sellegi poolest mõnus koht kus veeta mõned tunnid ja jalutada.

Hanne-Liisa ja Urmet