Hanne-Liisa tööst ja natuke muud juttu

Esmaspäevad ei ole tööpäevad. Teisipäeval teeme võibolla paar tundi tööd kui me väsinud pole, kolmapäeval on vaja rakette käia vaatamas, neljapäev on reedele nii lähedal et on vaja juba üks õlle lahti teha, reedel tuleb teise õlle saatel laupäevaseid plaane teha. Laupäeval on vaja igalpool ringi kooserdada. Pühapäeval peab päev otsa magama ja esmaspäevad lihtsalt pole tööpäevad.

Minu käest on palju küsitud, et mis tööd me siin õigupoolest teeme. Enamasti vastan ma lihtsalt, et me võtame päikest ja puhkame niisama kuna ma olen lazy as hell ja ei viitsi trükkida.  Meie iga tööpäev on erinev ja algab erineval kellajal, enamasti siis kui me lihtsalt üles ärkame ja end liigutada otsustame. Töö ülesannete hulka on seniselt kuulunud näiteks desmoodiumi(taim mida kasutatakse kosmeetika tegemiseks) kaalumine ja transportimine Frigodomi(külmhoone). Quassia(kasutatakse meditsiinis- peavalu rohtudes jms) transportimine, pakkimine 6kg kottidesse. Aa ja Urmeti tööülesannete hulka kuulub ka trimmerdamine. Ja nüüd lähi nädalate jooksul peame konteineri puhtaks tegema ja natukene Cestrumi korjama. Mina seda kõikke väga tööks ei nimetaks, kuigi ma olen kindel, et kohalikud nekud kurdaksid igapäev peale sellist tööd, et nemad on väsinud. Tänu taimede transportimisele oleme saanud käia väga põnevates kohtades ja tutvunud kohalike inimestega kellega tava turist just tihti kokku ei puutuks.

Guajaana savann

Mahury jõgi, sild tsivilisatsiooni

Üks koht kus me töö asjus käima pidevalt peame on Bernardi juures, kuna tema aias asub konteiner kus taimed kuivavad. Bernard on muideks täitsa valge mees kes on üldse pärit afrikast ja kes on meile veel teadmata põhjustel elama sattunud just Prantsuse Guajaanasse. Tema naine on kohalik mustanahaline ja neil on kolm rosina silmset last. Kui sealsel kohalikul koolil on siesta siis nende aed täitub lastega, kes tulevad sinna sööma ja mängima seniks kuni peab uuesti kooli minema. Ühel päeval kutsikaid paitades tuli üks pisike tüdruk meie juurde ja küsis imestusega, et miks mul sellised juuksed on ja et kas ta võib neid katsuda. Minu heledad juuksed olid tema jaoks suur vaatamisväärsus.
Nüüd vahetasin oma heledad juuksed tumedama vastu lootuses, et tänaval mind enam nii palju ei jõllitata aga noh, lootus on lollide lohutus ja sellest ma ikka veel pääsenud pole.

Bernardi lapsed, Luisa ja Lucas

istandusest leitud kilpkonna poeg

Urmet indiaanlastest

Lodgesse tulid tööle kaks indiaanlast, Roman ja Orlando. Nad kuuluvad Palikuru hõimu mis on Prantsuse Guajaanas suuruselt teine hõim.  Roman on 55 aastane ja ta on Palikuru hõimu pealik, kellel sulgedest peaehte asemel on peas nokamüts (cap). Orlando on 30 aastane ja talle meeldib väga oma nutikas mänge mängida. Vahepeal kasutavad nad omavahel suheldes, nagu salakeelena, oma hõimu keelt. Kuid muidu saab Romani ja Orlandoga suheldud ilusti prantsusekeeles. Nad elavad meiega samas majas, kõrval kambris ja kuna me jagame sama verandat siis saab õhtuti nendega koos lauataga juttu ajada nii maast kui ilmast. Juba esimesel õhtul jutustas Roman kuidas ta teab lodge ümber asuvat metsa väga hästi kuna ta töötas 90ndatel siin lähedal asuvas kullakaevanduses. Rääkis veel metsas elavatest vaimudest ja sellest kuidas ta anakondat lahti lõigates sealt inimese jäänused leidis. Indiaanlastele meeldib väga jahipidamine, haavlipüssid on neil siingi kaasas. Pea igal õhtul jalutavad tiiru metsas, püss ühes, et lasta mõni pärdik või kalkun. Üks kord käisin ise ka nendega kaasas. Sisenesime džunglisse hiirvaikselt, vanem indiaanlane pidevalt 20-40meetri eespool, meie nooremaga tasakesi taga. Vahepeal polnud Romanit üldse näha ja siis ta koputas kõlisevale puujuurele, et meile tema asukohast märku anda. Murtsime noorte taimede latvu liikumise suunas, et märgistada rada nagu indiaanlastele kombeks. Mida sügavamale metsa me läksime seda enam ma hakkasin kahtlema, et kas nende pisikeste oksakeste murdmine ikka aitab meil sellest kirjust džunglist välja pääseda. Kuid Roman ja Orlando olid rahulikud ja keskendusid jahile. Roman matkis väga täpselt pärdikute häälitsusi millele ka segadusse aetud ahvikesed vastasid. Kuid loomadele lähemale luurates ütles pealik, et nad on liiga väiksed ja neid pole mõtet lasta. Tol korral jäime siiski ilma saagita. Jahihooaega kui sellist siin pole, tuleb vaid teada milliseid loomi võib küttida. Mingit jahiluba ega relvaluba pole vaja. Indiaanlaste jaoks on jahirelva olemasolu sama loomulik kui see, et meil on kodudes tolmuimeja. Omaette vaatepilt oli see kui ühelpäeval Roman tuli metsast välja nii, et käes oli liaanidest ja banaani lehtedest tehtud seljakott kuhu oli pakitud džunglist kogutud ravi puukoor ja õlal oli liaaniga kokku seotud metskalkun ehk hocco rippumas nagu käekott.

Orlandoga 

Roman oma jahisaagiga