aeg lahkuda

  Kojutulek on käega katsuda. Sai kardetud, et meie "to do listist" jäävad mõned asjad tegemata aga veel viimastel nädalatel ja päevadel õnnestus kõik ära teha ja sai nähtud asju mida paljudel inimestel ei õnnestu ka hea tahtmise juures näha.

Sai organiseeritud paadi sõit kaw jõel.  See on soine ala kus inimtegevus praktiliselt puudub. Väljaarvatud 100 elanikuga Kaw küla kuhu saab ainult paadiga sõites. Käisime ka tiiru küla peal, väga tühi oli see küla kuidagi. Siin seal jooksid ja jõllitasid meid määrdunud riietes lapsed. Mõningad elanikud magasid kusagil räntsakil katkiste koloniaal stiilis majade vilus ja see oli ka kõik. Üks kirev madu roomas mööda tänavat jätes liiva sisse jälje. Kell oli kusagil 5 õhtul päike oli madalal ja lageda soo silma piiril, muna kujulised mäed tekitasid kuidagi maagilise ja haruldase vaatepildi. Kuna üldjuhul lagedat Guajaanas väga ei näe, sest enamus kohad on kõrge metsa müüriga kaetud.
Tagasi jõel asusime teele väikse kõrgetel jalgadel asuva soo hüti poole. Paat liikus väga kiirelt, nägime palju veidraid pika jalgseid soo linde meie ees lendamas ja siin seal kapipaarasid kaldal heina söömas. Kilomeetrid muutkui kadusid ja päike loojus muutes taeva järjest maagilisemaks. Kui kohale jõudsime oli päike juba loojunud ja veidrad soo hääled alanud. Hütt oli väga vana ja lagunenud tuli vaadata kuhu astuda, et mitte läbi põranda lennata. Valati välja klassikaline rumm Guajaavimahla punchina. Ja aeti juttu. Räägiti niisama maast ja ilmast ja kes kust pärit on. Rumm oli kange ja hakkas kiirelt pähe ja üsna pea kukkusime läbi mäda käsipuu, kuid saime õigelajal tasakaalu tagasi.
Onni lambid meelitasid ligi mardikaid, mida saabus nii palju, et terve laud, põrand oli paksult kaetud nendest. Veidi aja pärast otsutati kaimaneid püüdma minna. Jões on neid palju, kui pealamp põlema panna reedavad nende punakad silmad nende asukoha. Sõitsime paadiga kaimani juurde, et lähemalt vaadelda. Suuremaid loomulikuid paati sikutama ei hakanud aga poegi see vastu küll. Olime juba paljusid näinud ja katsunud. Kaimani liike on mitmeid. Punane kaiman kes elab peamiselt metsas, hall kaiman, prill kaiman ( mida nägime kõige tihemini) ja mighty must kaiman kes on võib kuni 6m pikkuseks kasvada. Osad suuremad kaimanid olid kogenenumad ja ei lasknud kaua lähedal ennast jälgida. Nad põgenesid lüües hiiglasliku sabaga sellise plärtsu, et kõik paadis märjaks said.
Kindlasti asi mis jääb eluksajaks meelde, sest kunas veel õnnestub nii lähedalt neid eelajaloolisi loomi observeerida.

Vaatlemisest veel nii palju, et päeval millal pidin järjekordsed jaapanlasi metsa viima läks must kass üle tee. Musti kasse on palju eluajal üle tee läinud kuid sellist musta kassi kes on suur nagu vasikas ja kõht rippumas peaaegu mööda maad ja kelle käpad on kui supitaldriku suurused ei näe igapäev. See must hiiglane oli jaaguar. Kesk ja lõuna-ameerika džunglite kuningas kes ei tundnud meie ees mingit hirmu vaid vaikselt  meie poole vaadates edasi loivas. Tol päeval midagi halvasti ei läinud, ju siis need mustad hiigased ei kuulu nõia koduloomade hulka.

pilt google

Ka mina olen suur pidevalt üle 80kg. Trennid on jäänud sinna paika juba kuid tagasi kuna siine kuumus ja sellised pingutused ei ole eriti meeldivad ja pealegi tuleb siis korralikult toituda, et trennidest kasu oleks ja sellist tahtmist mul siin pole, otsutasin siinset elu nautida seniks kui seda on ja kõhul heaga kasvada lasta. Poes küll üks valge turvamees kes kutsus mind enda juurde jätes mulje nagu oleksin miskit piista pannud kuid tema soov oli hoopis mult teada saada kuidas selliseid rinna lihaseid saada siis kliendid kardavad rohkem. Selle peale  muigasin lihtsalt, et tuleb süüa palju muna ja putru. Seda teada saades oli tal ees nägu nagu oleks ta ei tea mis maailma saladuse teada saanud ja näitas kohaliku kombel OK pöialt.

Kord Bernardi pool, basseinis ligunedes ühinesid meiega kohalikud keskooli tüdrukud kes olid tulnud eri Guajaana kaugetest nurkadest kuhu peale paadi või lennukiga ei pääsegi. Nad elavad Bernardi juures üürnikena. Kujutan ette kuidas nende kodu külades hüttides elavad ilma elektrita ja nüüd suur-linna mugavusi naudivad.

Kord kui Bernard poe kottidega kuhugile minema hakkas küsisin "kuhu poodi minek" vastas ta nagu ikka hambamehe kombel, et Rourasse (küla mis on esimene meie kodust linna poole sõites ja viimane suurem tsivilisatsiooni tunnusmärk enne mägitee ette võtmist.)Bennu vastas:" Seal olevat üks tükeldatud Haitilane külmkapist leitud. Lähen vaatan äkki saab ka mõne tüki omale". Karm nali, aga asjal tõepõhi all kohaliku ajalehe väitel juba pool aastat tagasi kadunud mees leiti nüüd ühe 22 aastase kodust külmkapist. Fredericult asja uurides läks asi veel õudsamaks. Mõrvar olevat meie naaberi saekaatri omaniku lapse-laps. Just äsja paar kuud tagasi istusime selle toreda härraga ühise lauataga ja tähistasime Fredericu ja Florence ühist sünnipäeva. Küll on kahju, siin Guajaanas kõik tunnevad kõiki ja see kindlasti raske löök lähedastele.

Helgemalt jätkades käisime veel korra Kourous päevasemal ajal kosmose rakett Ariane 5 kosmosesse läkitamist vaatamas. Start oli ootamatu, seekord ei loetud sekundeid. Ja avapauk jäi kaadrile saamata. Aga üks kihvtimaid asju on selle poolest ikkagi järel matakad mis jõuab meieni minuteid hiljem, vat see on sünge kõmin. Sateliit mida rakett kosmosesse vedas kuulus austraalia ja okeaania telekommunikatsioonile.

Sai veel käidud äsja Kourou lähedal olevatel saartel. Mida kutsutakse "ilet de Salut" koosneb kolmest saarest. Ile Royal, Ile St Joseph ja Ilet Diable, veel kututakse neid saari Kuradi saarteks. Salut saarteks kutsuti neid algselt kui esmased prantslased kanda kinnitasid Guajaanas ja Indiaanlased ja troopilised haigused neid tagakiusasid ja enamku, ainult väikse protsendi ellu jättis põgenesid Prantlased neile saartele kus ei olnud haigusi ega indiaanlasi. Hiljem kasutas Prantsuse valitsus neid saari eriti jõhkrate kurjategijate ja poliitvangide kinni pidamiseks. Saarel on säilinud vanad vangikongid ja hooned kus vangid elasid ja surid.  Kõige jubedamad on Ile de St Josephil olevad vaikuse üksik kongid kus on pilkane pimedus ja puust puu laud millel vang magas. kong oli pisike kus saab teha piku pidi vaid 4 väikest sammu. Seal kongis veetsid aega retsid kes olid hakkama saanud millegi jubedaga näiteks mõrva  või põgenemis katsega. Enamasti inimesed karistust üle ei elanud ja kui elasitki olid nad kaotanud mõistuse, sest reegli rikkumine näiteks hääle tegemine võis kohe lisada ühe aasta lisa aega.Nüüdseks on saared totaalselt muutunud turistide atraktsiooniks kus saab nautida sinist ookeani, palme, ahvikesi, ajalugu ja ilusaid vaateid teistele saartele.
Veetsime ühe öö saarel, nautisime saare kõiki võlusid aga ma usun, et pildid räägivad enda eest.

kaputšiin

Aarad

ilet Diable

tagasisõit katamaraanil

Koju tulek ongi kohe, kohe käes. Järjekordselt kõik need Guajaana võlud mis olid nii nostalgilised ja toredad on nüüd lõppemas. Jälle kord on see koht armsaks saanud meile mõlemale ei tahakski nagu koju minna kuid tuleb elus edasi minna. Kas ma kunagi tulen siia tagasi? Seda näitab ainult aeg.

Urmet

avastamisrohke august

Kuna me oleme juba siin päikse all siis miks mitte võtta siin troopikas olemist kui väikest(ülipikka) puhkust. Me koostasime Urmetiga nii mitu kuud tagasi nimekirja kohtadest kuhu minna või asjadest mida teha aga kuni kuuaega tagasi me polnud sealt nimekirjast saanud veel ühtegi kohta maha tõmmata. Kuna meie töömaht on väga väike siis oleme praeguseks saanud augusti kuuga maha tõmmata meie seitsmest asjast viis. Ahvide saar oli üks neist ja sellest kirjutasime juba eelmises postituses.

meie nimekiri ja urmeti ilmekad kunstiteosed

Järgmisena käisime kanuumatkal amazonase vihmametsa ühel jõel (eesti mõistes jõgi, kohalike jaoks mitte nii väga). Ärkasime hommikul kell kuus ja kanuutama jõudsime pool kaheksa. Kui nüüd aus olla siis oleme seal me mitu korda varem kohal käinud ja oleme alati mornilt minema läinud. Kuna siin ei saa minna kanuutama siis kui ise tahad, tuleb arvestada tõusude ja mõõnadega. Kui on mõõn siis vesi voolab jõe suudme ehk ookeani poole ja vool on nii tugev, et väga raske on vastuvoolu sõuda. Ehk ideaalne on minna kanuutama siis kui on tõus ja vee vool viib sind ise edasi dzungli poole. Ja tagasi tulla on hea kui algab mõõn siis aitab vesi ise samuti kaasa. Ehk siis seekord kui me hommiku vara läksime olime targemad ja vaatasime ennem tõusu ja mõõna kalendrit ja ajastasime nii et saame tõusuga edasi minna 2h ja siis algab mõõn mis meid tagasi viiks. Olime sel hommikul esimesed kes kanuutasid ja vesi oli peegel sile. Nägime enda kõrval kuidas puudel väiksed ahvid hüppavad ja uudistavad kes me sellised seal oleme. Dzungel meie kõrval tegi imelisi hääli ja õhk oli mõnus karge ja päike piilus puude vahelt - kõik see oli väga maagiline. Aga nagu ikka siis iga idüll on ajutine ja hetke pärast sõitis mootorpaadiga mööda gendarmerie(sõjaväe politsei) ja nii meie  peegelsile vesi kui ka ahvid puudelt kadunud olidki.

Veel üks koht kuhu me pikalt plaaninud minna olime aga end kunagi kätte ei võtnud oli matk mäkke et jõuda kivikaljule kus oli pea 250 kraadine vaade. Meie olime endale sihiks võtnud ka sinna ööseks jäämise et näha korraliku päikeseloojangut ja tõusu. Meie kodu on ümbritsetud dzungliga ehk kodust me seda kunagi ei näe. Matk mäkke ülesse kestis poolteist tundi ja kuna meil mõlemal olid seljakotid pluss mingi kott veel käes siis see oli päris raske. Ülesse jõudes nautisime hetkeks vaadet ja siis puhkasime varjus pärispikalt enne kui oma magala valmis panime. Ehk riputasime ülesse kaks hamakki ja panime neile sääsevõrgud ümber ja presendi peakohale igaksjuhuks kui vihma peaks sadama hakkama. Mina läksin kaameraga mängima ja Urmet tegi samal ajal lõket ja kui ma tagasi tulin siis saime lõkkel ravioole soojendada. Päikeseloojangu aeg läksime kivikalju peale ja tegime päikeseloojangu pilte. Ja kui pime juba oli ja lõke ja kuu meie ainukesed valgusallikad olid siis tegime veel lõkkel popkorni ja ülejäänud õhtu veetsime pikali tähti vaadates ja siis üheksa aeg läksime juba hamakkidesse unelema. Hommikul tõusime veel enne päikesetõusu. Terve mets oli udu all ja taevas läks vaikselt täis värve. Sõime hommikust ja pakkisime asjad kokku ja siis hakkas matk tagasi.

Paari päeva pärast helistas Urmet Kudawyada majutuskohta Awala-Yalimapo's ja broneeris meile kaks hamakki kohta nädalavahetuseks indiaani hütis. Sõit sinna kestis kusagil kuus tundi kaasaarvatud paari vahepeatusega. Olime rebelid ja käisime ka ühe vaatetorni tipus mille ees oli suurelt silt, et keelatud minna üles. Awala-Yalimapo on ridaküla ookeani ääres liiva peal, palmid ja palmilehtedest tehtud katustega hüttega. Enne päikeseloojangut tunnike läksime juba randa, kus teisel pool vett sai juba näha Surinamet. Pildistasime ja nautisime loojangut. Päike loojub siin kordades kiiremini kui eestis, kuna päike ei vaju vaikselt horisondi taha nagu eestis vaid kukub otse alla. Ja aastaringi, olgu siis jaanuar või august, loojub päike poole seitsme paiku. Vaid 15 minutilise erinevusega. Hommikul ajasn Urmetile jalad alla juba enne kuute, et saaks päikese tõusu ka jäädvustama minna. Kell pool kaheksa läksime hommikusööki sööma. Pakuti prantsuse traditsioonilist hommikusööki ehk siis kohvi ja moosisaia. Pole ime siis et enamus prantslasi nii kõrendid on. Meiega ühes lauas sõid ka teised kõrval hüttides ööbinud prantslased, kes sõid oma moosisaiu isuga ja jõid kohvi/teed kausist. Just, kausist. Inimesi erinevaid aga minu silmale oli ka see võõras kui mu kõrval istuv naine jõi oma kausist soojapiima, mille sisse oli ta pannud teekotikese ja lusika täie suhkru. Nii tagasi minnes kui ka tulles peatas meid 50km piiriäärset linnas Iracubus Gendarmerie, et kontrollida meie isikudokumente. Awalasse minnes ütlesid nad meile veel et kui meil plaan Prantsusmaalt lahkuda siis peaks meil ikka pass kaasas olema. Ma ei tea miks, aga tagasitulek läks meil kiiremini ja koju jõudsime nelja ja poole tunniga.

meie hütt

päikseloojang

päikesetõus

Külastasime teistkordselt ka Matoury veeparki. Kus mina kui alla 12 aastane sain tasuta sisse. (Ükskord sain isegi siinnses kinos euro soodustust, kuna sellele teenindajale tundusin ka alla 12 aastane, kellele ei meeldiks asju odavamalt saada :D ) Kui me esimest korda seal käisime siis me seal olemist väga nautida ei saanud, kuna vihma hakkas pea koheselt kui me sinna jõudnud olime lakkamatult sadama. Siinne ilm vaheldub väga kiiresti, ühel hetkel on sinine pilvitu taevas ja kui tähelegi ei pane siis juba on peakohal vihmapilved. Igastahes, seekord meil vedas ja saime rahulikult nautida. Veepargil katust pole ja vesi on soojem kui temperatuur väljas. Seal on lausa üks toru, lastebassein, veepurskamis atribuutidega bassein ja tavaline ristküliku kujuline bassein. Ma päris täpselt aega ei vaadanud, aga üle kahe tunni mõnulesime seal küll.

Ootasime pea kaks kuud et millal saaks uuesti minna Kourousse kosmoseraketti taevasse laskmist vaatama minna. Juuni kuus käisime ka, olime seal üle kolme tunni istunud kui teatati et lükatakse edasi. Järgmine päev olime kodus ja nägime kuidas meil ülepea rakett lendas. Oi, kui kurvad me olime, et polnud uurinud et mis ajaks see raketti laskmine edasi lükati. Ehk nüüd võtsime omale eesmärgiks ükskõikmis see ära näha. Õhku laskmise aeg oli näidatud 17.55-18.50 vahel, ehk täpselt päikeseloojangu aeg. Olin juba õhinal, et oh kui ägedaid pilte ma siis saan, kuidas rakett päikeseloojangu aeg lendab. Aga kurjam küll, asi venis ja rakett lendas 19.20 paiku, mil taevas juba kott pime oli. Aga see vaade oli ikka võimas, ühtäkki läks taevas raketti laskmise kohast täiesti valgeks ja nii silmale nähtavalt üks tulekera taeva kõrgustesse lendaski. 7 minutiga läbis rakett 1000km. Septembrisse on kavandatud uue raketti kosmosesse laskmine ja kuna see vaade oli nii meelierutav siis plaanime ka järgmine kord end kohale vedada.

teepeal tegime pildistamise pausi

viidab aega kourou rannas

peale meie oli tsipa veel rahvast :D 

pildi keskel ereda tuluksena on näha kosmoseraketti

ja see tulekera seal palmilehtede taustal on kosmoserakett

Hanne-Liisa

Oi kui pikalt me pole midagi siia kirjutanud, suur põhjus sellele on see et meie läpakas andis otsad. Just nii lihtsalt. Vaatasime filmi, läpa lülitas end välja ja käima ta ei läinudki. Ja parandusse kuhugile siia me viia ei tahtnud kuna mu telefon oli ekraani vahetuses kolm kuud, siis ma ei kujuta ettegi kaua läpakas paranduses oleks olnud. Meie ülemus Frederic ütleb selle kohta lihtsalt et "but it's French Guiana" ehk see on väga normaalne et kõik nii kaua aega võtab. Inimesed ka tänaval ei kõnni vaid loivavad rahulikult, poes müüatel pole ka kuhugile kiire ja liigutavad end teo sammul ja liiklusest ei tasu rääkidagi. See normaalne kui 90 alas iga teine auto 60 sõidab või kui auto aeglustab ja näitab kilomeeter enne ära keeramist juba suunatuld. Siin näeb liiklemas väga palju uusi autosi ja väga vähe vanu. Valdav enamus autosi on ka prantsuse autod, mis on loogiline. Aga huvitav ja imelik on see et pea igateine auto on kusagilt mõlkis. Samas kui mõelda kuidas nad liiklevad ja kui kitsad on Cayenne tänavad siis on ka see loogiline. Kuna auto romulaid siin pole siis katki läinud või lihtsalt vana auto jäetakse tee äärde. Kus vargad teevad veel oma töö ja viivad näiteks rehvid minema. Aga muidu keegi neid autosid teeäärtest minema ei vea ja nii nad seal roostetavad ja elavad oma elu.

Ega siinnses kliimas tegelikult mõtet rapsida pole. Kuna ei jõua nii palju vett juua kui välja higistab ja keha lihtsalt kuumeneb üle ja vee puudusest hakkab pea ikka korralikult valutama. Been there done that. Nüüd vaikselt hakkab kuivaperiood, mis tähendab et vihma pea ei sajagi ja päike kütab koguaeg. Juba niisama vegeteerides tekib keskpäeval higimull otsa ette. Selle palavuse pärast on ka paljud poed keset päeva neli tundi suletud (kuigi poodides on konditsioneer ja sinna see palavus ei jõua) riide,-tehnika,-ehete jms poed ja ka paljud toidupoed(aga mitte hiinakad, hiinlased ei puhka kunagi :D).

Ühel reedel Urmet nägi oma kõikvõimsas Facebookis plakatit mis teatas et just täna õhtul paari tunnipärast hakkab Cayenne palmideväljakul street workout competition + free style dance. No loomulikult pidime me seal kohal olema. Kohapeal oli kõik nagu filmis. Rahvas oli ringi ratast ja keskel oli tantsuplats ja turnikaid meenutav kogum (all on pilt). Kõige pealt nägime laste free style tantsu võistlust, võistlusel oli kümme last ja finaali jõudis neist (üllatus-üllatus) ainuke valge(!) tüdruk ja üks must poiss kes tantsis palju paremini kui valge pliks. Ehk ka pisike must poiss võitis tantsides nagu robot. Samal ajal elas kogu ümbritsev rahvas kaasa ja paljud ka neist tegid ise tantsuliigutusi ja olid ise seejuures väga vabad ja tsillid. Järgmisena hakkas põhi üritus ehk street workout competition pihta. Urmeti sõber Samir osales ka. Ta esimesest voorust edasi ei saanud, aga ta on sellega ainult pool aastat tegelenud, niiet tulevikus on tal lootust. :D Lihastes noored pärdikuid meenutavad guajaana mustad ja brasiilia mulatid, keerlesid ja pöörlesid ja tõmbasid end kangidel nagu neile ei kehtiks gravitatsiooni seadused, tõmmades ennast sõna otses mõttes muusika rütmis ülesse samal ajal ise end sõlme keerates. Või tehes nagu astuks mööda nähtamatut redelit ülesse. Vahepauside ajal tantsisid omalõbuks kohtunikud hip-hopi ja andsid järje uutele tantsijatele. Nö "booty sheikeritele" (tagumiku võdistajatele) sealjuures oli imekspandav kuidas Guajaanas suured vähemalt 150kg naisterahvad endi kehades end nii mugavalt tunnevad. Ja oma keha "kumerusi" hea meelega näitavad. Nende tantsimine meenutas küll rohkem marutaudis ninasarvikuid. Kuid kuna nad ise endeid nii mugavalt ja enesekindlalt tundsid, siis üllatavalt kombel ei riivanudki see nii teravalt silma ega tekitanud kohatut tunnet.  Kui võistlused lõppesid hakkasid kõik koos tähistama, nad tantsisid ja olid kõik õnnelikud. Tehti gettolikke handshake, õnnitleti ja loobiti võitjad kätel. Meie aga võtsime autoputkast näljapeletuseks ühe sandwitchi ja proovimiseks huvitava rohelise liaanivilja joogi, mis maitses nagu muru.

Paari päeva pärast plaanisime minna randa ja kutsusime Samiri kaasa, kes ütles et tema sööb meie kulul aga meie olime tema kahjuks ainult õlut kaasa võtnud aga kuna tema on sportlane siis ta seda juua ei soovinud. Enne randa suundumist tegime ka ühe vahepeatuse Cayenne haiglas. Samir kutsus meid kaasa vaatama tema onu, kellele oli ehitusel sein jala peale kukkunud. Haigla koridoridel polnud seinu ja linnud jalutasid rahulikult mööda põrandat. Palatisse jõudes Samir läks kohe oma ema kallistama ja musitama. Seejärel oli meie kord lasta Samiri emal meid endeid musitada. Urmet 2013 aastal puutus kokku töö asjus Samiri perega. Küsiti kuidas läheb ja oldi rõõmsad ja isegi katkise jalaga onu oli väga lõbusas meeleolus nagu polekski temaga just hommikul õnnetus juhtunud. Pärast väikest haiglas käiku suundusimegi randa. Otsisime mõnusa koha kuhu hamakk panna ja ilma nautima hakata. Samir oli kaasa võtnud minikõlari ja lasi sealt valjult tänapäeva noorte popp muusikat. Urmet ja Samir hakkasid siis näitama mida nad suudavad ja ma mängisin neile fotograafi. All pool on mõned pildid meie tsillist pärastlõunast.

Võtsime, ette päevase reisi "Ile de mer'ile"(tõlkes: mere saarele) veel kutsuti seda ahvide saareks. Kuna metsaga kaetud pisikesel saarel elavad ainult väikesed inimestega harjunud pärdikud. Saarele viis väike paat. Sõit kestis kusagil 40minutit. Saarele jõudes oli juba eemalt näha kuidas ahvid kareldes inimeste poole jooksid. Peale esimest kontakti pärdikutega asusime ümber saare kõndima. Tee rada viis üsna kõrgele, kust kohati avanes kaunis vaade ookeanile ja  teistele väikestele saartele mis turritasid veest välja nagu väikesed küürud. Kohati kõndisid vastu teised turistid, olenevalt kes mis pidi ümber saare kõndima hakkas. Kui pärdikud olid haisu ninna saanud, et meil on kotis mitu kobarat banaane siis ründas meid korraga lugematul hulgal ahve. Kõik nad haarasid oma pisikeste kätega mis sarnanesid imiku omadega ja ronisid meie peal, et julmalt omale banaane rebida. (muideks ahvid koorivad banaane enne söömist). Saarel oli ka pisike rand kus sai puhata, kuid pärdikutest ei saanud sealgi puhkust, kuna nad pidasid seal massiliselt valvet, ega miskit söödavat kellegil ei pudise. Vahel kui midagi anda polnud, tuldi lausa õlale või pähe kükitama, et endast märku anda "me ju ootame!". Saarel muud peale pärdikute toitmise ja looduse nautiise teha  polnudki. Kuid sellegi poolest mõnus koht kus veeta mõned tunnid ja jalutada.

Hanne-Liisa ja Urmet

Hanne-Liisa tööst ja natuke muud juttu

Esmaspäevad ei ole tööpäevad. Teisipäeval teeme võibolla paar tundi tööd kui me väsinud pole, kolmapäeval on vaja rakette käia vaatamas, neljapäev on reedele nii lähedal et on vaja juba üks õlle lahti teha, reedel tuleb teise õlle saatel laupäevaseid plaane teha. Laupäeval on vaja igalpool ringi kooserdada. Pühapäeval peab päev otsa magama ja esmaspäevad lihtsalt pole tööpäevad.

Minu käest on palju küsitud, et mis tööd me siin õigupoolest teeme. Enamasti vastan ma lihtsalt, et me võtame päikest ja puhkame niisama kuna ma olen lazy as hell ja ei viitsi trükkida.  Meie iga tööpäev on erinev ja algab erineval kellajal, enamasti siis kui me lihtsalt üles ärkame ja end liigutada otsustame. Töö ülesannete hulka on seniselt kuulunud näiteks desmoodiumi(taim mida kasutatakse kosmeetika tegemiseks) kaalumine ja transportimine Frigodomi(külmhoone). Quassia(kasutatakse meditsiinis- peavalu rohtudes jms) transportimine, pakkimine 6kg kottidesse. Aa ja Urmeti tööülesannete hulka kuulub ka trimmerdamine. Ja nüüd lähi nädalate jooksul peame konteineri puhtaks tegema ja natukene Cestrumi korjama. Mina seda kõikke väga tööks ei nimetaks, kuigi ma olen kindel, et kohalikud nekud kurdaksid igapäev peale sellist tööd, et nemad on väsinud. Tänu taimede transportimisele oleme saanud käia väga põnevates kohtades ja tutvunud kohalike inimestega kellega tava turist just tihti kokku ei puutuks.

Guajaana savann

Mahury jõgi, sild tsivilisatsiooni

Üks koht kus me töö asjus käima pidevalt peame on Bernardi juures, kuna tema aias asub konteiner kus taimed kuivavad. Bernard on muideks täitsa valge mees kes on üldse pärit afrikast ja kes on meile veel teadmata põhjustel elama sattunud just Prantsuse Guajaanasse. Tema naine on kohalik mustanahaline ja neil on kolm rosina silmset last. Kui sealsel kohalikul koolil on siesta siis nende aed täitub lastega, kes tulevad sinna sööma ja mängima seniks kuni peab uuesti kooli minema. Ühel päeval kutsikaid paitades tuli üks pisike tüdruk meie juurde ja küsis imestusega, et miks mul sellised juuksed on ja et kas ta võib neid katsuda. Minu heledad juuksed olid tema jaoks suur vaatamisväärsus.
Nüüd vahetasin oma heledad juuksed tumedama vastu lootuses, et tänaval mind enam nii palju ei jõllitata aga noh, lootus on lollide lohutus ja sellest ma ikka veel pääsenud pole.

Bernardi lapsed, Luisa ja Lucas

istandusest leitud kilpkonna poeg

Urmet indiaanlastest

Lodgesse tulid tööle kaks indiaanlast, Roman ja Orlando. Nad kuuluvad Palikuru hõimu mis on Prantsuse Guajaanas suuruselt teine hõim.  Roman on 55 aastane ja ta on Palikuru hõimu pealik, kellel sulgedest peaehte asemel on peas nokamüts (cap). Orlando on 30 aastane ja talle meeldib väga oma nutikas mänge mängida. Vahepeal kasutavad nad omavahel suheldes, nagu salakeelena, oma hõimu keelt. Kuid muidu saab Romani ja Orlandoga suheldud ilusti prantsusekeeles. Nad elavad meiega samas majas, kõrval kambris ja kuna me jagame sama verandat siis saab õhtuti nendega koos lauataga juttu ajada nii maast kui ilmast. Juba esimesel õhtul jutustas Roman kuidas ta teab lodge ümber asuvat metsa väga hästi kuna ta töötas 90ndatel siin lähedal asuvas kullakaevanduses. Rääkis veel metsas elavatest vaimudest ja sellest kuidas ta anakondat lahti lõigates sealt inimese jäänused leidis. Indiaanlastele meeldib väga jahipidamine, haavlipüssid on neil siingi kaasas. Pea igal õhtul jalutavad tiiru metsas, püss ühes, et lasta mõni pärdik või kalkun. Üks kord käisin ise ka nendega kaasas. Sisenesime džunglisse hiirvaikselt, vanem indiaanlane pidevalt 20-40meetri eespool, meie nooremaga tasakesi taga. Vahepeal polnud Romanit üldse näha ja siis ta koputas kõlisevale puujuurele, et meile tema asukohast märku anda. Murtsime noorte taimede latvu liikumise suunas, et märgistada rada nagu indiaanlastele kombeks. Mida sügavamale metsa me läksime seda enam ma hakkasin kahtlema, et kas nende pisikeste oksakeste murdmine ikka aitab meil sellest kirjust džunglist välja pääseda. Kuid Roman ja Orlando olid rahulikud ja keskendusid jahile. Roman matkis väga täpselt pärdikute häälitsusi millele ka segadusse aetud ahvikesed vastasid. Kuid loomadele lähemale luurates ütles pealik, et nad on liiga väiksed ja neid pole mõtet lasta. Tol korral jäime siiski ilma saagita. Jahihooaega kui sellist siin pole, tuleb vaid teada milliseid loomi võib küttida. Mingit jahiluba ega relvaluba pole vaja. Indiaanlaste jaoks on jahirelva olemasolu sama loomulik kui see, et meil on kodudes tolmuimeja. Omaette vaatepilt oli see kui ühelpäeval Roman tuli metsast välja nii, et käes oli liaanidest ja banaani lehtedest tehtud seljakott kuhu oli pakitud džunglist kogutud ravi puukoor ja õlal oli liaaniga kokku seotud metskalkun ehk hocco rippumas nagu käekott.

Orlandoga 

Roman oma jahisaagiga